Sõbrakutse

 FB saadab mulle ülepäeva mingeid sõbrakutseid, eriti väljamaa meeste nimedega. Need kustutan kõhkluseta otsekohe. Eile aga tuli sõbrakutse ühelt sümpaatse olekuga  eesti mehelt, kellega mul oli ka üks ühine sõber. Lisaks tema postitusi sirvides tundus, et võiks ju kutse vastu võtta. Näiteks oli ta maalimisest huvitatud, tal olid head maalid, lisaks oli tal põnevaid pilte loodusest ja oma kodust. Ärge nüüd arvake, et ma kohe hakkan uut meest otsima, kaugel sellest. Ma ei usu, et ma enam üldse mingi suhte loon, ammugi nüüd ja kohe. Aga kuidagi kahju oli seda kutset kustutada. FB sõber, kellega vahest kurval hetkel vestelda, oleks meeldiv ega kohusta ju millekski. Kusjuures üks teine nn. FB-peika, kellega aeg-ajalt vestlen, mul juba on. Teda ma tundsin enne Toomasega tutvumist ja meil jutt klappis väga hästi.

No ma siis küsisin selle uue sõbrakutse saatja kohta meie ühiselt tuttavalt. Ega ta mulle palju infot ei andnud, aga ütles, et mees on pärit Lõuna-Eestist ja neil on palju toredaid ühiseid sõpru. Nõnda siis otsustasin, et sõbrakutset ma praegu vastu ikkagi ei võta. Mu tuttavad kukuks pikali, et otsin uut meest nii kiiresti, et vana pole veel jahtudagi jõudnud. Tegelikult olen ma ikka veel nii suures leinas, et vaevu saan omaendagagi hakkama. Ammugi siis veel kellegagi kohtuda. Siiski otsustasin kirjutada sõnumi sellele mehele, et ma esialgu ta kutset vastu ei võta, sest võõraste kutseid ma ei aktsepteeri. Aga võime sõnumeerida ja õppida teineteist paremini tundma. Eks siis paistab. Ükskord pean ma ju eluga edasi minema ja keegi, kellega koos maalida, oleks väga hea variant.

Oma leinast ei öelnud ma midagi, sellest edaspidi. Eks paista, kas ja mida ta vastab. Ja siis küsin, miks ta mulle selle kutse saatis. Kas meil on veel ühiseid maalivaldkonna  või siis Lõuna-Eesti ühiseid tuttavaid. Või on ta lihtsalt selline, kes saadabki igaks juhuks õngitsuskutseid.

Erimeelsused

 Ma poleks arvanud, kui palju erimeelsusi tuleb välja ühte meile köigile armasa inimest mahamatmisel.

Kuna ta viimasel hüvastijätul nägi hea välja, siis ei näinud ma avatud kirstuga hüvastijätus mingit probleemi. Aga ema ütles, et tema ei suuda oma poja laiba kõrval rohkem seista. See, et ülejäänud matuselised oleks tahtnud lahkunuga hüvasti jätta, polnud oluline. Andsin alla perekonna soovile, külmkambrist läheb Toomas otse tuhastamise ja ära ssaadame tema urni pildga. Kes olen mina, et vastu vaielda.lähisugukaste soovile, Aga kui hakkasime peielaua asju ajama, siis läksid meie suusad ikka täitsa risti. Nemad tahtsid peiesid pidada argobaaar,ee ,kus eelroaks on hartso supp ja lisaks täidetud baklazaanid. jne.

JAs siis ma  ütlesigi, et see ei lähe mitte. Meil on Eesti matus, mitte Gruusia oma-.Ja asusin uut kohta otsima .

Selle ma ka leidsin, aga poeg oli väga kriitiline. Täna käisiame koos vaatama seal ära ja olime mölemad rahul-..Jumal kui keeruline see kõik olema peab. Aga no ma ei saanud nõustuda mingite Gruusia toitudega  matustega ja saime head Eesti matused. Pukha rahus,Toomas! Sinu eest on hoolt kantud psrimal viisil

Üksi

 Päriselt ma pole üksi, mul on perekond, sõbrannad, isegi head naabrid.

Aga mu elukaaslane Toomas on mind maha jätmas. Mitte mõne teise kenama ja noorema naise pärast, vaid päriselt lahkumas.. Ta on koomas, ja ta ajus on massiivne verejooks,  mida pole võimalik mingi opiga parandada. Insulte on kahte liiki, ühel juhul tekib veresoones tromb ja sellega saab veel midagi päästa. Teisel juhul lõhkeb veresoon ehk aneurüsm ja siis on kogu aju verega üle valatud ega suuda enam taastuda.

Nii tundub olevat ka minu mehe puhul. Ta on koomas ja on vaid päevade küsimus , millal ajutegevus täelikult lakkab ja hingamismasin seinast välja tõmmatakse.

Täna käisin temaga hüvasti jätmas. Kuna arstid ütlevad, et mingit paranemisvõimalust pole, siis tuleb selle kaotusega hakata kohanema. Vahet pole, mis surmakuupäevaks saab, aga tagasiteed enam pole.

Miks tema, kes tundus palju tublim ja tervem kui mina? Ta nägi internsiivravi palatis välja nii rahulik ja terve, nagu teeks kohe silmad lahti ja küsiks, et miks ma haiglas olen ja mis teie siin teete.

Magada tahaks

 Ja ma mõtlen magamist öösel, aga mitte püeval. Õhtul ei taha mul uni tulla ja öösel ärkan ebasobival ajal üles. olgu see kell 3 või 5.

Aga päeval tahaks ma kogu aeg magada. isegi kui ma annan pärast hommikusööki järgi kiusatusele veel korraks suigatada, kui ööuni polnud piisav, siis see ei tähenda, et ma pärast ärkamist väljapuhanud oleks. Ikka uimane ja unine. Kuni pärast lõunasööki kipub jälle tukk peale. Ei, mulle meeldib, kui uni ise,ilma tablettidetta tuleb, aga valel ajal. Ja ma kahtlustan, et süüdlane on mu uus antidepressant.

Jah, nagu räägitakse, algul lähebki asi hullemaks, aga siis peaks hakama paremaks minema.Olen nüüd 3.nädalat seda rohtu võtnuid ja kogu aeg olen nagu vati sees, uimane, teovõimetu-Perearstiga kohtun nädala pärast. kui selleks aajaks pole olukord paranenud, lobun uue rohu katsetustest. Olen lihtsalt vanamoodi masendunud ja teovõimetu, aga mitte unine.

Eesti Vabariik 106

 Kui ma ütlen, et vaatamata igasugustele kriisidele ja sõdadeale pole meie EV kunagi nii hästi elanud, saan ma ilmselt palju vastuvaäiteid..

Ma ise olen pensoionär ja mu elukaaslane on töötu.  Aga ikkagi sõime me tänasel EV aastapäeval nii ahjulõhet koos ahjukartuliga,. lisaks eeelroana erinevaid  juustusid viinamarjade, oliivide ja maasikatega. Juurde jõime Proseccot, mahla ja mullivett. Pärast lisandus kohv ja kook.

Ei, ma ei ole rikas, aga  selline pidualud on meil paljudel. Mul on lisaks EV aastapäevale sel ajal ka sünnipäev, siis ma mäletan hästi,mis ma tookord peolauale panin. Kartulisalat, kotletid ja endatehtud letso ja sissetehtud kurgid. Aga  pidu sai peetud, kuigi asjaolusid raskendas Tartu Maraton,mis alati toimus justsamal nädalavahetusel, kui mu sünnipäev. Ehk nagu kogu  vorsti-ja viireriressurss oli suunatud, teadagi kuhu ja mul oli oma kartulisalatisse vajaminema vorsti hankmine keeruline-

Peetud me need mu sünnipäevad said, ja lõbus oli ikkagi. Aga pean tõdema, et nii hästi, kui me praegu, pole me kunagi elanud.

Me sööme keset talve viinamarju, maasikaid, kooke ja toorsalateid, milles me 30 aastat tagasi poleks undki näinud.

Ja ikka vingume, et meie valistus teeb kõike valesti. Muidugi, eks ikka saaks paremi alati teha . Aga no common... Millal meil enne  parem elu või kindlam kaitsevõime oleks olnud?

Aasta 2024,jaanuar

 Jah, mulle tundub ka, nagu Ritsikule, et selles pikas ja masendavas kuus oli 154 päeva. Aga nüüd on ta lõpuks läbi. Mitte et ma arvaks , et veebruar kiiremini kulgeks või rõõmsam oleks. Kuigi ma olen igal aastal oma sünnipäeva õhtul täheldanud, et veebruarivalgus akna taga on ilus ja lootusrikas. Aga sinna on veel aega.

Hetkel on kõik ikka masendav, nagu kahel viimasel aastal. 1. veebruaril tuli teade mu kursakaaslase ja sõbranna surmast. Ta läks halva enesetundega detsembri keskel arsti juurde ja suri poolteise kuu pärast. Võib-olla, kui ta oleks hoolsam olnud arstide külastamises, oleks ta verevähk varem avastatud ja oleks midagi veel teha saanud.

Igatahes pani see fakt mõtlema omaenda surelikkusele. Ja selle valguses küsisin oma eks-mehelt, et kuhu ta tahab, et tema tuhk maha sängitataks. Kas sünnipaiga kalmistule, kus eriti ruumi pole ja kuhu ta tütar üldiselt ei jõua, või ta praeguse naise ema kõrvale hauaplatsile, kuhu tütar käima ei hakka, või siis meie Tallinna hauaplatsile, kuhu veel kedagi maetud pole ja mille saime seetõttu, et mu elukaaslane jagas oma suure platsi pooleks ja vormistas teise poole mu tütre nimele. Te ikka teate, et hauaplatsi saamine väärikal surnuaial pole lihtne. Mees lubas mõtelda.

Ega minugi mõtted hauaplatsi osas enam väga abstraktsed pole. Mu hea perearst soovitas günekoloogi juures kontrollis käia. Kuna mul kaebusi polnud, siis pole ma seal oma 10 aastat käinud.Aga nüüd, seoses soovituse ja mõningate ebatavaliste survete tekke tõttu alakõhu piirkonnas,võtsin selle käigu ette. Ja kuigi olin kindel, et lahkun sealt kinnitusega, et kõik on korras, nii see ei läinud. Paraku suunati mind edasistele uuringutele. Kas on tegu vähiga, kas tuleb operatsioon, saan teada aprillis, kui lähen haiglasse, kus tehakse hüsteroskoopia ehk proovitüki võtmine emakast. Seda protseduuri nimetatakse samuti operatsiooniks ja see toimub üldnarkoosi all.

Kas ma kardan? Muidugi. Aga mis tulema peab, see tuleb. Ja nagu räägitakse,see vähivorm areneb aeglaselt. Niiet elame-näeme. Täna rääkisin oma sõbraga, kes on sama asja üle elanud, ellu jäänud juba üle 20 aasta, niiet hoian positiivset suhtumist. Esmaspäeval on mul pereaarsti aeg, eks küsin ka tema ekspertarvamust, et ega aprillini ootamine liiga ohtlik pole antud diagnoosiga.

Muudatused

 See, et mulle muudatused ei meeldi, on juba ammuteatud tõsiasi. Eriti, mis puudutab tehnilisi vidinaid.

No nagu minu uue auto puhul. EI ole enam CD-plaadi mängijat. Ma alati valisin pikema sõidu jaoks oma CD-kogust sobiva komplekti ja sõit läks palju kiiremini. Nojah, ilmselt saab need CD laulud kirjutada mälupulgale ja siis kuulata. Esiteks, see tegevus nõuab lisaaega ja teiseks, ma ei tea, kuidas/kas ma saan soovi korral ühe plaadi või artisti pealt teise peale ümber lülituda. Kolmandaks, on mu autol USB pesa teistsuguse, väiksema mõõduga kui minu mälupulga ots. Jah, ostsin ülemineku jubina, aga no milleks küll peab vana täiesti ära kaotama. Seda enam, et autos on 2 USB pesa. No üks võiks olla väiksem ja teine vanamoodi. Ja neljandaks, mu praegusel vanal läpakal veel on CD auk, aga uutel enam pole. Vana läpakas hädaldab juba kogu aeg, et Windows7 ei sobi ega ole turvaline. Aga ma ei usu, et see üsna eakas läpakas suudaks Windows10 jooksutada, kui isegi see peale lasta panna.

Üleüldse tundub, et CD mängimine tuleb ära unustada. Proovisin oma läpakat sobiva HDMI juhtmega telekaga ühendada, et saaksin CD kuulata oma teleka soundbariga. Ei ühildunud, kuigi elukaaslase samuti üsna vana läpakas suutis küll nii pildifaili kui CD signaali saata telekasse. No milles küll asi on?

Mul on suhteliselt uus CD-mängija, aga sellel on väljundiks ainult need vanamoodsad pulgad ja uuematel masinatel jälle selliseid sisendeid pole. Ei tea, kas on saada mingit ülemineku jublakat pulkade pealt HDMI sisendisse?

Esialgu mängib see CD- mängija vaid mu ürgvana raadiokombaini küljes. Aga selle heli pole enam suurem asi.

Kui rääkisin naabrimehele oma plaanist uut läpakat osta, siis ta pakkus välja, et võib mulle mõne kasutatud, aga päris kobeda arvuti leida. Ma siis mõtlesin, et uus on ikka parem, aga nüüd tundub, et tulebki leida selline kasutatud arvuti, millel on CD auk ja Windows10 ja mis ühildub mu teleka soundbariga.

On kellelgi veel soovitusi, kuidas ma oma CD kollektsiooni ikka edasi kuulata saaks? Tütar ütleb, et Spotifys või Youtubes on kõik olemas. Aga vat ei ole kõike ja ma tahan OMA plaate kuulata. Mu muusikakeskusel on CD mängija rikkis ja kardan, et tänapäeval keegi neid enam ei parandagi. Uut osta ei taha, sest sellega ühildub mu vinüülplaadi mängija. Uuega aga ei pruugi see enam sobida.